Doktorandi suvepäevik: Helen Haas aleviitide festivalist
Alates 1964. aastast on iga augusti keskel Hacibektași linnas Türgis peetud 13. sajandil elanud müstiku Haci Bektaș Veli mälestuseks kultuuri- ja folkloorifestivali. Türgi südames asuvasse väikelinna koguneb selleks puhuks tuhandeid inimesi, et pühaku haual palvetada, tema mausoleumi läheduses allikast vett ammutada ja ühisel aleviitide jumalateenistusel osaleda. Nimetatud rituaalide taustal toimuvad tavapäraselt ka mitmed kontserdid, sõnavõtud, luulevõistlused.
Hacibektași linn, endise nimega Karahöyük, on tuntud selle poolest, et enamus selle elanikkonnast kuulub aleviitide (Türgi šiiidid, rohkem infot siit) vähemusse ning seetõttu ületab selles linnas cemevi’de (aleviitide palvemaja) arv mošeede oma. Cemevi’d tunneb kaugelt ära nende fassaadidele riputatud tohutu suurtest stiliseeritud portreedest, mis kuuluvad imaam Alile, Haci Bektaș Velile ja Mustafa Kemal Atatürgile. Portreede kõrval on esindatud ka Türgi Vabariigi puna-valge lipp. Siiski, selliselt ehitud cemevi’de fassaade mujal Türgi linnades tavaliselt ei kohta – pühakute portreed on viidud hoonete siseruumidesse.
Imaam Ali on oluline seetõttu, et teda peetakse õiguspäraseks prohvet Muhammadi järglaseks ja imamaadi alusepanijaks. Haci Bektaș Veli, kes põlvneb läbi seitsmenda imaami otse Alist, on aleviitide jaoks vaimse juhi ja ühendava dervišiordu rajajana olulisel kohal. Tema hauarajatis, mis on ümbritsetud hilisemate vennaskonna juhtide haudadega, on kujunenud tähtsaks palverännaku sihtkohaks, mida eelistatakse isegi Mekale ja Mediinale. Aleviidid usuvad, et Haci Bektaș Veli elus avaldus keramet (jumalik vägi imetegusid teha) eriti kontsentreeritult ning on mõjukas ka peale pühaku surma.
Mustafa Kemal Atatürgi, Türgi Vabariigi looja, portree täiendab koos riigilipuga keskaegsete pühakute ridasid just seetõttu, et vabariigi luues tekkis esmakordselt olukord, kus aleviidid võisid teoreetiliselt türgi rahvuse osana riiklikul tasandil elukorralduses kaasa rääkima hakata. Vaatamata sellele, et tegelik elu ei läinud päris ootuspäraselt, on aleviidid tänases Türgis ühed ustavamad Atatürgi ideede pooldajad ja praeguse võimupartei tulised vastased.
1925. aastal keelustati Türgis dervišiordud ja suleti tekke’d (kloostrid), sealhulgas Haci Bektaș Veli hauarajatis. Samal ajal püsisid Bektași õpetuslaused ja elupõhimõtted lisaks aleviitidele ka sunniitide ja isegi sekulaarsete türklaste seas au sees. Kellele pühak, kellele õpetlane, kellele humanist ja filosoof.
Üldise demokratiseerumise käigus renoveeriti Bektași haud ja seda ümbritsev klooster ning avati 16. augustil 1964. aastal muuseumina. Sellest ajast on aleviidid pühaku hauda ka usinalt külastanud. Kompleksi avamise päev kujunes aga omamoodi maamärgiks, mil hakati ametlikult korraldama iga-aastast Haci Bektaș Veli mälestuspäeva ning folkloorifestivali, mis kujunes aja jooksul ka poliitilise opositsiooni omamoodi kasvulavaks.
Eelnevat arvestades ei tulnud valitsuse otsus muuta festivali aega üllatusena. Nimelt otsustas linnavalitsus 2016. aasta lõpus, et edaspidi korraldatakse festivali oktoobris. See ümberkorraldus ei leidnud kõikide aleviitide seas poolehoidu. Leitakse, et tegemist on nende traditsiooni rikkumise ja siseasjadesse sekkumisega. Ametlikuks kuupäeva muutmise põhjuseks toodi romade ja Süüria põgenike rohke arv soojade augustikuu ilmadega tasuta festivalil. Rääkides traditsioonilisel ajal kohaletulnud aleviitidega, kuulsin aga pigem arvamust, et romade ja süürlaste osalemine on vaid ettekääne aleviitide kultuuri valitsusepoolseks korraldamiseks, sest tegelikult ei takista neid miski ka oktoobrikuus osalemast ja ümbruskonda prügistamast.
Seetõttu oli mul võimalus osaleda mõnes mõttes protestiüritusel – festival-palverännakul, mille ametlikku aega on muudetud, aga toimub juba teist aastat isetekkeliselt ka traditsioonilisel ajal. Kuueteistkümnendal augustil Nevșehirist Hacibektași linna poole sõites oli mul küll mure ürituse toimumise ja selle ulatuse pärast, kuid mida lähemale jõudsin, seda rohkem mure hajus, sest kohalik buss korjas teekonna jooksul end palverändureid täis. Küsimusele, et kas olete ikka kindlad, et festival algab just täna, sain vastuseks, et igal aastal on nii olnud…
Bussist väljudes leidsin end kohe Bektași kompleksi ette püstitatud lava eest, kus peeti tuliseid kõnesid festivali korraldamise aja teemal. Kõik sõnavõtjad kinnitasid ühest suust, et ürituse õige alguse aeg on 16. august ja peab nii ka edaspidi jääma. Kuulajad olid sellega vägagi nõus, millele osutasid hüüded ja plaksutamised.
Muuseumi eksponaatide imetlemine oli rahvarohkuse tõttu raskendatud, aga see ei olnud ka minu eesmärk. Pigem soovisin vaadelda inimesi ja kuulda nende arvamusi. Kindlasti ei tulnud nad siia muuseumit ega folkloori nautima, vaid soovisid pigem Haci Bektaș Veli haual palvetada ja ühisel cem’il (kogunemine, jumalateenistus) osaleda. Muuseumikompleksi kuuluv mošee ei meelitanud kedagi sisse astuma – aleviidid väldivad seda kui imaam Ali martüüriumipaika.
Pärast muuseumi külastust jäin ootama esimesel õuel pealelõunaks väljakuulutatud cem’i algust, et sellel algusest lõpuni osaleda. Inimesi oli kokku tulnud üle kogu Türgi, väga palju oli idapoolsetest provintsidest tulnuid. Cem’i alguse lähenedes kaeti õu suurte käsitöövaipadega, rajati poodium dede’dele (aleviitide vaimulikele juhtidele) ja muusikutele. Enne rituaali algust küsis juhtiv dede kokkutulnutelt, kas kellelgi on kellegagi mingi lahendamata probleem või kana kitkuda. Kui kõik vastasid ühest suust, et ei ole, siis võiski kaks ja pool tundi kestev rituaal alata.
Siinkohal ei ole võimalik kogu rituaali ja selle tähendust kirjeldada, seetõttu ütlen vaid, et cem ei sarnane ühelegi jumalateenistusele, mida elu jooksul näinud olen. Seda iseloomustab kogu koguduse aktiivne osavõtt, meeste ja naiste ühine osalemine, rituaalsed tantsud ja rohked sümboolsed tegevused. Huvitav on see, et naiste osaluseta ei saa cem’i rituaali läbi viia. Saz’i (traditsioonilise keelpilli) muusika saatel lauldavad ülistuslaulud ja palved vahelduvad dede motiveerivate ja manitsevate sõnavõttude ja pühendunud teenijate rituaalsete tegevustega. Lõpuosas meenutatakse imaam Husseini martüüriumit.
Päeva lõpetas kontsert, kus esinesid saz’i saatel ozan’id (vanasti rändlaulikud), kelle jutustavad lood ei piirdunud vaid kauge minevikuga, vaid peegeldasid üsna osavalt ka tänapäevaseid elulisi küsimusi ja probleeme. Üks julge ozan laulis näiteks sellest, et cem’i korraldamine peaks olema kõikjal lubatud ja miks mitte isegi Istanbulis asuvas Hagia Sofia kirikus.
Lõpetuseks lisan mõned Haci Bektaș Veli õpetuslaused:
Kontrolli oma käe, keele ja kõhu tegevust.
Otsi ja leia.
Õpetage naisi.
Ärge halvustage ühtegi rahvust ega inimest.
Õndsad on need, kes valgustavad mõttepimedust.
Kui oled ise haavatav, siis ära tee teistele haiget.
*****
Helen Haas on usuteaduskonna doktorant.
Jaluses pilt hetkest, kui sema tantsijad kummardavad dedede ees peale oma rituaaliosa lõppu.
3. september 2018
